Raamatud saatjatena

• March 2026

“Kui sa vaatad öist taevast, siis sellepärast, et mina elan ühel neist tähtedest, sellepärast, et mina naeran ühel neist, näib sulle, otsekui naerataksid kõik tähed. Sina saad endale tähed, kes oskavad naerda” (de Saint -Exupéry, 2003:74)!

Minu tähed on erinevad raamatud, mida aastate jooksul olen lugenud. Mõned neist kaovad igavikku ja teistest saavad kaaslased, keda keerulistel hetkedel avan. Nad on truud kaaslased. Neis peituvad värviliselt alla joonitud tekstid. Harilikuga kirjutatud märkmed ja mõtted, mis lugedes tundusid olulised. Neid mõtteid võib ajaga lisanduda. Need raamatud on minu reliikvia.

Esimene raamat, mis meenub on Hillar Palametsa “Vanaaja kultuurist ja olustikust.” See oli parem kui muinasjutud! Ma võisin olla umbes nelja aastane või isegi noorem kui ema seda teost kõva häälega luges. Võimalik, et mind paelusid lõpus olevad pildid. Koolis oli vanaaja õppimine kõige lihtsam! Siiani mäletan, mis on pasigraafia ning hellenistlik kultuur. Palametsa raamat seisab aukohal riiulis.

Aastate jooksul on olnud mitmeid kirjanikke, kes avaldasid muljet. Teismelisena jumaldasin Anna Ahmatova vene keelset ja Marie Underi eesti keelset luulet. Noore inimese maailmavaluga sobisid nende käsitletud teemad ideaalselt. Raamatud on kujundanud mind tõenäoliselt rohkem kui ükski ümbritsev. Teismelisena kuulsin sageli, et elan liiga palju illusioonides ning loetu ei ole reaalsus. Kunagi arvasin, et panen oma esimese lapse nimeks Lestat. Tema õnneks valisin ühe teise legendi 🙂 Jah, mu vanim laps sai nime kirjandusest. Ega nooremalgi palju paremini käsi ei käinud…

Üks olulisemaks oma raamatute hulgas pean Amy Morini “13 Things Mentally Strong People Don´t Do.” See sattus minu lugemislauale keerulisel perioodil ning andis jõu edasi liikumiseks. “Ja siis on veel need inimesed, kes tunnevad end eduga nii ebamugavalt, et saboteerivad omaenda pingutusi. Kui asjad lähevad hästi, võivad nad tunda ärevust, oodates, et “teine ​​king maha kukuks”. Selle ärevuse taaselustamiseks pöörduvad nad oma vana enesehävitusliku käitumise poole ja kordavad samu vigu” (Morin, 2015:151). Mina tean seda tunnet. Kui midagi läks hästi, siis ei suutnud seda uskuda ning hakkasin mõtetes end saboteerima.

Raamatud võivad olla ääretult suure inspiratsiooni allikaks. Samuti võivad nad anda keerulistel hetkedel tuge. Nad on lihtsalt olemas. Ilma hukkamõistu ja hinnanguta. Ootavad avamist. Selleks, et leida tuge ja inspiratsiooni, võib lugeda ka kõige lihtsamat seebikat. Näiteks teatud eluperioodil pidasin kõige olulisemaks Harold Robbinsi raamatut “Üksildane armastatu.” Mind on paelunud Marlene Dietrichi biograafia. Balzaci elulugu lugedes arvasin, et minust saab samuti suur kirjanik, kes kirjutab küünlavalgel. Vanus võis olla 16 või 17 aastat. Marie Curie biograafia viis mõttele, et oman varjatud keemiku andeid… Ainus, kes ma olla ei tahtud oli Sveijk. Pean tunnistama, et tema siiralt blondiinilikku raudset loogikat armastan ja kasutan igapäeva elus siiani. See süüdimatu maailmavaade päästab nii mõnestki keerulisest olukorrast. Samas Dorian Grey tundus hingesugulasena, sest ta ju ei vananenud. Vaadates kunagi isa kortsulist laupa ning lugedes Wilde raamatut, jõudsin järeldusele, et ma ei taha kortse. Treenisin end nii, et laup ei liiguks. Seega raamatutes on palju inspiratsiooni ja ideid. Nad võivad olla küündlad, mis meid keerulistes olukordades toetavad. Igaljuhul lisavad raamatud värvi elule.

Kasutatud allikad:

Morin, Amy. 13 Things Mentally Strong People Don’t Do: Take Back Your Power, Embrace Change, Face Your Fears, and Train Your Brain for Happiness and Success. New York: William Morrow, 2015.

Saint-Exupéry, Antoine de. Väike prints. Tallinn: Tiritamm, 2003.